#8 Ole see, mida õpetad
Palju, palju on neid koole Eestis ja mujal, millega seonduvad soojad mälestused, kus olen käinud väitlusüritusi korraldamas või neil osalemas, teinud koolitusi, andnud tunde. Kaks nende hulgast on aga eriliselt südame külge jäänud - üks asub kaugel Kagu-Aasias, teine aga särab helekollasena siinsamas kalju peal mere ääres.
Käesolev blogilugu on kaheksas postitus sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #8: ole see, mida õpetad.
Käesolev blogilugu on kaheksas postitus sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #8: ole see, mida õpetad.
Kui ma 2001/2002 õppeaastal esmakordselt Rocca al Mare koolis väitlustegevuste juhendamisega alustasin, ütles kooli asutaja Hannes mulle kord lõunasöögil ühe sellise mõtte: “Sa võid rääkida õpilastele väga palju, nad õpivad ikkagi oluliselt rohkem sellest, mida sa teed ja kes sa oled.” Hannes oli ise tookord ka ühe klassi abiklassijuhatajaks, kui mälu ei peta.
See märkamine on hiljem ikka ja jälle kinnitust leidnud. Ainekavad, õppevahendid, tundide põnev ülesehitus - see kõik on väga tähtis, ent ometi osa õppimist toetava keskkonna “baashügieenist”. Õpetaja saab olla nii koolis õpetajana töötades kui ka Õpetaja olles. Üks põhjus, miks Eestis on haridusega keskmisest märksa paremini, on minu arvates see, et meie koolide õpetajate hulgas on keskmisest palju suurem hulk Õpetajaid. See omakorda tuleneb meie keskmisest suuremast vabadusest, mis õpetajatel koolis on, aga nüüd ma juba hakkan teemast kalduma.
Koolist täiskasvanud õppijate juurde tulles olen kuulnud lugusid koolitajatest, kes rääkides koolitusel üht, näitavad oma käitumisega risti vastupidist eeskuju. Õpetad ajajuhtimist ja lähed koolitusega üle aja. Õpetad küberturvalisust ja logid ekraanil sisse mõnda keskkonda ilma kahetasandilise autentimiseta. Õpetad tervislikke eluviise ja lähed pausi ajal suitsetama.
Täiskasvanud õppijaid huvitab koolitaja isiklik eeskuju sama palju kui koolinoori õpetaja eeskuju. Rääkides üht, kuid käitudes teisiti, tekitab koolitaja osalejates tugeva kognitiivse dissonantsi, kus intellektuaalselt omandatav materjal ja silmaga nähtav eeskuju lähevad lahku. Meie kõige sügavam ja instinktiivsem õppimisviis on jäljendamine. Monkey see, monkey do. Kognitiivse dissonantsi korral võidab enamasti jäljendamine ja koolitusel osalejad ei usu ning seetõttu ei omanda räägitavat materjali.
Koolitajal on alati võimalus oma materjali oma käitumisega kas vähendada või võimendada. Koolitus on osalejatele palju väärtuslikum, kui koolitaja ise elab ja hingab seda tõde, mida ta osalejatele edasi anda soovib.
See märkamine on hiljem ikka ja jälle kinnitust leidnud. Ainekavad, õppevahendid, tundide põnev ülesehitus - see kõik on väga tähtis, ent ometi osa õppimist toetava keskkonna “baashügieenist”. Õpetaja saab olla nii koolis õpetajana töötades kui ka Õpetaja olles. Üks põhjus, miks Eestis on haridusega keskmisest märksa paremini, on minu arvates see, et meie koolide õpetajate hulgas on keskmisest palju suurem hulk Õpetajaid. See omakorda tuleneb meie keskmisest suuremast vabadusest, mis õpetajatel koolis on, aga nüüd ma juba hakkan teemast kalduma.
Koolist täiskasvanud õppijate juurde tulles olen kuulnud lugusid koolitajatest, kes rääkides koolitusel üht, näitavad oma käitumisega risti vastupidist eeskuju. Õpetad ajajuhtimist ja lähed koolitusega üle aja. Õpetad küberturvalisust ja logid ekraanil sisse mõnda keskkonda ilma kahetasandilise autentimiseta. Õpetad tervislikke eluviise ja lähed pausi ajal suitsetama.
Täiskasvanud õppijaid huvitab koolitaja isiklik eeskuju sama palju kui koolinoori õpetaja eeskuju. Rääkides üht, kuid käitudes teisiti, tekitab koolitaja osalejates tugeva kognitiivse dissonantsi, kus intellektuaalselt omandatav materjal ja silmaga nähtav eeskuju lähevad lahku. Meie kõige sügavam ja instinktiivsem õppimisviis on jäljendamine. Monkey see, monkey do. Kognitiivse dissonantsi korral võidab enamasti jäljendamine ja koolitusel osalejad ei usu ning seetõttu ei omanda räägitavat materjali.
Koolitajal on alati võimalus oma materjali oma käitumisega kas vähendada või võimendada. Koolitus on osalejatele palju väärtuslikum, kui koolitaja ise elab ja hingab seda tõde, mida ta osalejatele edasi anda soovib.