Olen jõudnud viimase looni. Panin ühel hetkel kirja 10 tähelepanekut oma viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seejärel hakkasin neid ükshaaval pikemalt lahti kirjutama. Käesoleva postitusega saab ring täis.

Olen jõudnud üheksanda ehk eelviimase looni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #9: mida vähem räägid, seda parem.

Palju, palju on neid koole Eestis ja mujal, millega seonduvad soojad mälestused, kus olen käinud väitlusüritusi korraldamas või neil osalemas, teinud koolitusi, andnud tunde. Kaks nende hulgast on aga eriliselt südame külge jäänud - üks asub kaugel Kagu-Aasias, teine aga särab helekollasena siinsamas kalju peal mere ääres.

Käesolev blogilugu on kaheksas postitus sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #8: ole see, mida õpetad.

See postitus on seitsmes sarjas, kus ma kirjutan lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seekord räägime ruumist ja sellest, kuidas see mõjutab koolitust.

Üks veidi ära painutatud tsitaat, mis algsel kujul on omistatud Ameerika Ühendriikide ühele asutajale Benjamin Franklinile, kõlab nii: räägi mulle ja ma unustan ära, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma saan aru.

Koolitusel, kus üks inimene seisab ruumi ees ja vuristab teksti, mida teised inimesed siis üles üritavad kirjutada, pole mingit erilist varustust vaja. Iseasi, kas sellist sündmust koolituseks pidada saab, sest vaevalt, et ruumis eriti õppimist toimub.