Üks hea koolitaja rääkis mulle kord, et tal oli oma ülikooli loengu ettevalmistamisega läinud veidi kiireks ja pooleldi käigu pealt mõtles ta tudengitele välja rollimängu, kus tudengid jaotusid pooleks ning pidid omavahel võistlema. Kõik käis loomulikult kursuse teemal. “Loeng” sai tehtud ja hiljem oli just see kohtumine enamiku tudengite lemmik kogu kursuse jooksul.

Pealkiri on loomulikult pandud pooleldi muigega, kuid igas naljas on alati terake tõtt. Rõhk on sõnal “räägid” ehk mõte on selles, et kuigi koolitaja, õpetaja või õppejõu peas on enamasti palju tarkust ja südames suur soov seda tarkust edastada, siis auditooriumis istuvale publikule oma mõtteid rääkida on üsna ebaefektiivne meetod. Ometi on just frontaalloeng jätkuvalt kõige levinum meetod hariduses, kõrghariduses ja täiendkoolituses.

Mida rohkem õnnestub koolitusel osalejatele pakkuda kogemust, võtta nad protsessi kaasa ja luua ühiselt õppimist innustavad olukorrad, seda tulemuslikumaks kujuneb materjali omandamine. Ma võin noogutavatele inimestele ilusa retoorika saatel tund aega järjest argumenditeooriat vahutada. Tõe kriteeriumiks on alati esimene harjutus, kus iga osaleja saab oma nahal aru, kui lihtne või keeruline on tema jaoks argumenteeritud mõtlemine ja kus tema arenguvajadused on. Parem siis juba nihutada see harjutus üsna koolituse algusesse.

Postituse alguses jagatud lugu võib jätta mulje, et kui ette valmistada ei viitsi, siis tee harjutusi ja rollimänge. Nii see kindlasti ei ole ja kui tähele panite, ütlesin, et lugu pärineb healt koolitajalt. Harjutuste õigesti läbiviimiseks on oluline, et esmalt oleks siiski olemas teadmine, mille pinnalt ülesannet lahendada (või siis tuleb see ülesande jooksul) ning eriti oluline on pärast ülesande lõppu anda arendavat tagasisidet osalejate soorituse kohta. Just selle viimase eest olen väga sageli saanud hiljem osalejatelt tänusõnu - et harjutus ei olnud harjutuse pärast, vaid õppimist võimaldas just saadud kogemuse mõtestamine minu tagasiside valguses.

Loomulikult ei pea koolituse aktiivsed osad alati olema rollimängud ja harjutused. Osalejatele võib välja pakkuda individuaalseid ülesandeid testi vormis, millegi koosloomes visandamist, väitlemist või minu poolest virtuaalreaalses ruumis õpitu läbiproovimist. Oluline on, et osaleja ei naalduks passiivse kuulajana tooli seljatoele. Iga normaalne aju hakkab niimoodi varem või hiljem tukastama.

E-õppe ajastul on üks mulle sagedamini esitatavaid küsimusi, et kuidas hoida osalejate tähelepanu e-koosolekute ja e-koolituste jooksul. Osalejad kipuvad samal ajal arvutis muid töid tegema või sotsiaalmeediat lugema. Vastus on ikka seesama - ära lase neil seal niisama istuda lootuses, et nad jaksavad pikalt järjest Sinu juttu kuulata. Mõtle välja, kuidas teha õpe nende jaoks aktiivset osalemist vajavaks protsessiks, võta nad kaasa, räägi ise vähem ja tehke koos rohkem. Ma luban teile, et nii ei jää keegi magama ja kõikide tähelepanu püsib koolituse sisul.