#5 Olen homme koolitusel, saan rahulikult e-kirju saata
Olen jõudnud 5. postituseni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Vahepeal oli sarjas veidi pikem paus, sest kirjutasin kogemuslugu e-kursuste loomise teemal. Seekord keskendun koolitusel osalejatele.
Üks vana probleem on taas pead tõstnud nüüd, kus koolitused on kontaktide vältimise vajadusest e-kanalisse kolinud. Viimase poole aasta jooksul olen pidevalt tegelenud koolitajate ja koosolekute juhtide ning teiste e-kanalis esinejatega, kelle kõige suuremaks mureks on väljalülitatud veebikaamerad ja rööprähklevad osalejad.
Pikka aega oli sama lugu koolitusruumis. Esimene instinkt koosolekutel ja koolitustel oli paljude inimeste, eriti paljude ülekoolitatud inimeste jaoks, võtta koolitusruumis istet, tõmmata laual lahti sülearvuti ja hakata e-kirju saatma ning muud kirjatööd tegema. See, kas ja millest koolitaja ruumi ees samal ajal rääkis, häiris neid üsna vähe. Sellest tulenevalt on sõnastatud ka minu tähelepanek #5. Osaleja esimene mõte koolituspäeva hommikul ärgates: “Täna tuleb rahulik päev. Saab meilidele vastata. Loodetavasti on söök hea.”
Mul endal ei ole sellega tegelikult häda, sest argumendioskuste, avaliku esinemise jt koolitused, mida läbi viin, on nii intensiivselt harjutamispõhised, et kui keegi isegi võtab alguses sülearvuti lahti, siis mõned minutid hiljem paneb ta kaane kinni tagasi ja enne lõunapausi tal uuesti selle avamiseks mahti ei ole. Siiski, viimastel pandeemia-eelsetel aastatel hakkas probleem ka laiemalt leevenema, osaliselt seetõttu, et koolitajate oskused kasutada aktiivseid meetodeid paranesid ja vana hea loengupidamise traditsioon hakkas jääma ajalukku, kuhu ta kuulubki.
Kuid niipea, kui koolitusruum asendus koduga ning lihast ja luust koolitaja liikuva pildiga ekraanil, oli probleem hüppega tagasi. E-koolituste ajal vaatas koolitajale vastu kas väljalülitatud veebikaamerate must Zoomi-ruudustik või siis osalejad, kelle silmaiirised vilasid koolitusel osalemise ajal paremalt vasakule ja ülevalt alla üle ekraani. Praegu käib üle Eesti organisatsioonides kõva töö sisekoolitajatega aktiivsete e-koolitamise oskuste arendamiseks. Professionaalsed koolitajad on esimese ringi e-koolitamise oskuseid enamasti juba omandanud ning on saanud probleemi kontrolli alla.
Millised need erinevad osalejad siis on, keda Eesti professionaalsete oskuste koolitustel kohata võib ja kes sealt maitsvat lõunasööki ja kaitstud e-kirjade saatmise aega otsimas käivad?
Tähelepanelik Terje
Terje on tulnud sellepärast, et ta väga tahab õppida täpselt seda, mida koolitusel õpetatakse. Tema õpimotivatsioon tuleneb reaalsest igapäevasest vajadusest koolitusel pakutavate teadmiste järele. Ta küsib küsimusi, jagab oma kogemusi ning teeb püüdlikult kaasa harjutusi.
Pettunud Priit
Priit tahab ka väga õppida, aga mitte seda, mida tema tööandja arvab ja koolitajalt tellinud on. Priidul on töö juures tuline vajadus uute oskuste järele ning olukorrad, mis vajavad lahendamist, aga koolitusjuht pole Priidult küsinud, mis need olukorrad täpselt on ja milliseid oskuseid ta nende lahendamiseks vajab. Või siis ehk on küsinud, aga telefonimängus Priidult läbi personaliosakonna ja koolitusettevõtte koolitajani on see info tugevalt moondunud. Priit osaleb küll kõiges, mida koolitaja välja pakub, aga küsib kogu aeg, et millal need tema jaoks olulisemad teemad tulevad ja on tagasisides pettunud, et neid ei tulnudki.
Sõnakuulelik Sirje
Tööandja saatis Sirje kohustuslikus korras koolitusele ja tal polnud viisakat keeldumise võimalust. Sirje on see, kes loodab, et oleks vähemalt maitsvad suupisted kohvi kõrval ja et väga palju mingite interaktiivsete harjutustega ei segataks, sest siis ta saab suure hulga e-kirju vastatud päeva jooksul. Arusaadavalt on Sirje kaasamisega koolitajal kõige rohkem vaja pingutada ja ainult haridusliku meelelahutuse tehnikatega on teda võimalik järjel hoida.
Lapsevanem Lauri
Lauri on aktiivne ja motiveeritud õppija, aga tal pole vähimatki kavatsust koolitusel omandatavat tööalaselt rakendada. Koolituse infot lugedes turgatas tal kohe, et see sisu on talle eraeluliselt väga vajalik ja oluline, näiteks saab argumendioskust kasutada oma teismelisega suhtlemiseks. Nii kasutabki ta iga küsimuste küsimise võimalust selleks, et teema professionaalsete oskuste pealt eraelulistele juhtida ning kuna see sageli inimesi puudutab, kappab ülejäänud grupp rõõmsalt temaga kaasa. Koolitajal on siis vaja jälle kõvasti leiutada, et tähelepanu tagasi tööalase kasutuse juurde tuua.
Täiskasvanud inimest ei saa (vägisi) õpetada. Hea koolitaja loob tingimused, et huvitatud, motiveeritud inimene ise õpib. Kui huvi ja motivatsiooni ei ole või see on millegi muu suhtes, jääb koolituse tulemuslikkus parimal juhul lahjaks. Üks oluline osa õpidisainist on saada aru, milline ja mille suhtes on osalejate motivatsioon ning arvestada sellega kursuse või muu õppe disainimisel.
Pikka aega oli sama lugu koolitusruumis. Esimene instinkt koosolekutel ja koolitustel oli paljude inimeste, eriti paljude ülekoolitatud inimeste jaoks, võtta koolitusruumis istet, tõmmata laual lahti sülearvuti ja hakata e-kirju saatma ning muud kirjatööd tegema. See, kas ja millest koolitaja ruumi ees samal ajal rääkis, häiris neid üsna vähe. Sellest tulenevalt on sõnastatud ka minu tähelepanek #5. Osaleja esimene mõte koolituspäeva hommikul ärgates: “Täna tuleb rahulik päev. Saab meilidele vastata. Loodetavasti on söök hea.”
Mul endal ei ole sellega tegelikult häda, sest argumendioskuste, avaliku esinemise jt koolitused, mida läbi viin, on nii intensiivselt harjutamispõhised, et kui keegi isegi võtab alguses sülearvuti lahti, siis mõned minutid hiljem paneb ta kaane kinni tagasi ja enne lõunapausi tal uuesti selle avamiseks mahti ei ole. Siiski, viimastel pandeemia-eelsetel aastatel hakkas probleem ka laiemalt leevenema, osaliselt seetõttu, et koolitajate oskused kasutada aktiivseid meetodeid paranesid ja vana hea loengupidamise traditsioon hakkas jääma ajalukku, kuhu ta kuulubki.
Kuid niipea, kui koolitusruum asendus koduga ning lihast ja luust koolitaja liikuva pildiga ekraanil, oli probleem hüppega tagasi. E-koolituste ajal vaatas koolitajale vastu kas väljalülitatud veebikaamerate must Zoomi-ruudustik või siis osalejad, kelle silmaiirised vilasid koolitusel osalemise ajal paremalt vasakule ja ülevalt alla üle ekraani. Praegu käib üle Eesti organisatsioonides kõva töö sisekoolitajatega aktiivsete e-koolitamise oskuste arendamiseks. Professionaalsed koolitajad on esimese ringi e-koolitamise oskuseid enamasti juba omandanud ning on saanud probleemi kontrolli alla.
Millised need erinevad osalejad siis on, keda Eesti professionaalsete oskuste koolitustel kohata võib ja kes sealt maitsvat lõunasööki ja kaitstud e-kirjade saatmise aega otsimas käivad?
Tähelepanelik Terje
Terje on tulnud sellepärast, et ta väga tahab õppida täpselt seda, mida koolitusel õpetatakse. Tema õpimotivatsioon tuleneb reaalsest igapäevasest vajadusest koolitusel pakutavate teadmiste järele. Ta küsib küsimusi, jagab oma kogemusi ning teeb püüdlikult kaasa harjutusi.
Pettunud Priit
Priit tahab ka väga õppida, aga mitte seda, mida tema tööandja arvab ja koolitajalt tellinud on. Priidul on töö juures tuline vajadus uute oskuste järele ning olukorrad, mis vajavad lahendamist, aga koolitusjuht pole Priidult küsinud, mis need olukorrad täpselt on ja milliseid oskuseid ta nende lahendamiseks vajab. Või siis ehk on küsinud, aga telefonimängus Priidult läbi personaliosakonna ja koolitusettevõtte koolitajani on see info tugevalt moondunud. Priit osaleb küll kõiges, mida koolitaja välja pakub, aga küsib kogu aeg, et millal need tema jaoks olulisemad teemad tulevad ja on tagasisides pettunud, et neid ei tulnudki.
Sõnakuulelik Sirje
Tööandja saatis Sirje kohustuslikus korras koolitusele ja tal polnud viisakat keeldumise võimalust. Sirje on see, kes loodab, et oleks vähemalt maitsvad suupisted kohvi kõrval ja et väga palju mingite interaktiivsete harjutustega ei segataks, sest siis ta saab suure hulga e-kirju vastatud päeva jooksul. Arusaadavalt on Sirje kaasamisega koolitajal kõige rohkem vaja pingutada ja ainult haridusliku meelelahutuse tehnikatega on teda võimalik järjel hoida.
Lapsevanem Lauri
Lauri on aktiivne ja motiveeritud õppija, aga tal pole vähimatki kavatsust koolitusel omandatavat tööalaselt rakendada. Koolituse infot lugedes turgatas tal kohe, et see sisu on talle eraeluliselt väga vajalik ja oluline, näiteks saab argumendioskust kasutada oma teismelisega suhtlemiseks. Nii kasutabki ta iga küsimuste küsimise võimalust selleks, et teema professionaalsete oskuste pealt eraelulistele juhtida ning kuna see sageli inimesi puudutab, kappab ülejäänud grupp rõõmsalt temaga kaasa. Koolitajal on siis vaja jälle kõvasti leiutada, et tähelepanu tagasi tööalase kasutuse juurde tuua.
Täiskasvanud inimest ei saa (vägisi) õpetada. Hea koolitaja loob tingimused, et huvitatud, motiveeritud inimene ise õpib. Kui huvi ja motivatsiooni ei ole või see on millegi muu suhtes, jääb koolituse tulemuslikkus parimal juhul lahjaks. Üks oluline osa õpidisainist on saada aru, milline ja mille suhtes on osalejate motivatsioon ning arvestada sellega kursuse või muu õppe disainimisel.