See postitus on seitsmes sarjas, kus ma kirjutan lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seekord räägime ruumist ja sellest, kuidas see mõjutab koolitust.

Üks veidi ära painutatud tsitaat, mis algsel kujul on omistatud Ameerika Ühendriikide ühele asutajale Benjamin Franklinile, kõlab nii: räägi mulle ja ma unustan ära, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma saan aru.

Koolitusel, kus üks inimene seisab ruumi ees ja vuristab teksti, mida teised inimesed siis üles üritavad kirjutada, pole mingit erilist varustust vaja. Iseasi, kas sellist sündmust koolituseks pidada saab, sest vaevalt, et ruumis eriti õppimist toimub.

Olen jõudnud 5. postituseni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Vahepeal oli sarjas veidi pikem paus, sest kirjutasin kogemuslugu e-kursuste loomise teemal. Seekord keskendun koolitusel osalejatele.

Õpetamine on olnud osa mu elust nii kaua, kuni ma ennast mäletan. Vanema venna või oma lapsepõlvekodu kamba vanima liikmena oli õpetamine minu jaoks loomulik. Sama loomulik oli see, et need, keda püüdsin õpetada, ei olnud alati valmis õppima. Selles nähtusest allpool juttu tulebki.

Panin kirja 10 õpidisaini tähelepanekut oma viimasest 20+ aastast koolitajana, õpetajana, treenerina ja mentorina. Siin on tähelepanek #1.