#3 Spetsialist vs professionaalne koolitaja
Käesolev blogipostitus on #3 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut (mida tegelikult on kokku 13) viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos kaalume, kas olulisem on koolituse sisu või koolitaja õpetamisoskus.
Mind väga huvitab nähtusena inimese ratsionaalne mõtlemine ja argument ratsionaalse mõtte kandjana. Olulise osa oma koolitustest kahe aastakümne jooksul olen teinud just argumenteeritud suhtlemise teemadel. Kuid erinevalt näiteks oma heast sõbrast ja kolleegist Sarah Andielist, kes Saksamaal õppis ülikoolis retoorika treeneriks, sattusin mina argumendi kui nähtuse juurde võrdlemisi juhuslikult. Nimelt olin pool-kogemata üks esimesi, kes alustas Eestis väitlusliikumisega ja väitlus pole midagi muud kui korralikult argumenteeritud arutelu.
Üks minu esimesi suuri eeskujusid väitlusmaailmas oli Eric di Michele. Eric ei olnud tuntud avalik kõneleja, advokaat, poliitik, saatejuht ega ajakirjanik. Ta on väitluse ja kõnekunsti õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis. Väga hea õpetaja. Esimese võimaluse Ericu juhendamisel õppida sain 1996. aastal Tšehhis ja see jättis kustumatu mulje. Oleme hiljem mitmeid kordi kohtunud ja koostööd teinud ning see on iga kord olnud rikastav ja arendav kogemus. Ometi ei saa Ericut nimetada praktikuks, ta ei kasuta argumendioskusi millekski muuks kui nende väga heaks õpetamiseks.
Minu kogemus näitab, et Eestis koolitusturg üldiselt ei usu professionaalse koolitaja (või ka moderaatori) kvaliteeti. Usaldatakse pigem praktikust spetsialiste - tehnoloogiast kutsutakse rääkima IT-ettevõtja või arendaja, ürituse moderaatoriks palutakse ajakirjanik või näitleja. Teiste sõnadega peetakse koolitaja valimisel silmas peaasjalikult sisu tundmist, selle sisu edasiandmise oskust nii väga ei tähtsustata.
Tulemuseks võivad olla igavad loengud oma ala spetsialistidelt, kes vaieldamatult tunnevad hästi oma valdkonda ja sisu, kuid ei ole kunagi arendanud oma õpetamisoskusi ega pruugi sellest huvitatudki olla. See lihtsalt ei ole nende tegevuse fookus.
Kas te pigem õpiksite arvutioskust geniaalselt programmeerijalt, kes väga ei oska seletada, mida ta täpselt teeb ja mida teie tegema peaksite, või oskuslikult koolitajalt, kes kindlasti ei oska kirjutada sama säravat koodi, aga oskab luua teile põneva, õppimist ja arenemist soodustava keskkonna? See on demagoogiavõte nimega väärdilemma. Ma olen üsna veendunud, et tegelikult tahaksite õppida geniaalselt arendajalt, kes ühtlasi oskab luua arendava õpikeskkonna.
Koolitamine ja nõustamine on Eesti turul täna jätkuvalt kaldu praktikute suunas, kes õpetamisest ja õppimisest liiga palju pole mõelnud. Kahjuks ainult sellest, et talle tõdesid ette vuristatakse, inimene üldiselt midagi eriti ei õpi. Õppimine eeldab huvi ja motivatsiooni, kaasahaaravaid meetodeid, suhtlemis- ja esinemistehnikaid ja veel mitmeid koolitajaoskusi. Seejuures pole ka oluline, kuidas professionaalne koolitaja on oma oskused omandanud, kas õppimise või praktika teel (ideaalis mõlemat korraga), vaid oluline, et ta oskab neid rakendades teha õppimise huvitavaks ja sisukaks korraga, mitte ainult viimast.
Ringiga tagasi Eric di Michele juurde jõudes olen väga tänulik, et sain õppida kelleltki, kes enne- ja eelkõige on suurepärane õpetaja. Mu lootus on, et järjest enam õpisüsteeme ettevõtete sees ja mujal disainitakse mitte üksnes sisu, vaid ka heade õpetamisoskuste peale.
Üks minu esimesi suuri eeskujusid väitlusmaailmas oli Eric di Michele. Eric ei olnud tuntud avalik kõneleja, advokaat, poliitik, saatejuht ega ajakirjanik. Ta on väitluse ja kõnekunsti õpetaja ühes New Yorgi keskkoolis. Väga hea õpetaja. Esimese võimaluse Ericu juhendamisel õppida sain 1996. aastal Tšehhis ja see jättis kustumatu mulje. Oleme hiljem mitmeid kordi kohtunud ja koostööd teinud ning see on iga kord olnud rikastav ja arendav kogemus. Ometi ei saa Ericut nimetada praktikuks, ta ei kasuta argumendioskusi millekski muuks kui nende väga heaks õpetamiseks.
Minu kogemus näitab, et Eestis koolitusturg üldiselt ei usu professionaalse koolitaja (või ka moderaatori) kvaliteeti. Usaldatakse pigem praktikust spetsialiste - tehnoloogiast kutsutakse rääkima IT-ettevõtja või arendaja, ürituse moderaatoriks palutakse ajakirjanik või näitleja. Teiste sõnadega peetakse koolitaja valimisel silmas peaasjalikult sisu tundmist, selle sisu edasiandmise oskust nii väga ei tähtsustata.
Tulemuseks võivad olla igavad loengud oma ala spetsialistidelt, kes vaieldamatult tunnevad hästi oma valdkonda ja sisu, kuid ei ole kunagi arendanud oma õpetamisoskusi ega pruugi sellest huvitatudki olla. See lihtsalt ei ole nende tegevuse fookus.
Kas te pigem õpiksite arvutioskust geniaalselt programmeerijalt, kes väga ei oska seletada, mida ta täpselt teeb ja mida teie tegema peaksite, või oskuslikult koolitajalt, kes kindlasti ei oska kirjutada sama säravat koodi, aga oskab luua teile põneva, õppimist ja arenemist soodustava keskkonna? See on demagoogiavõte nimega väärdilemma. Ma olen üsna veendunud, et tegelikult tahaksite õppida geniaalselt arendajalt, kes ühtlasi oskab luua arendava õpikeskkonna.
Koolitamine ja nõustamine on Eesti turul täna jätkuvalt kaldu praktikute suunas, kes õpetamisest ja õppimisest liiga palju pole mõelnud. Kahjuks ainult sellest, et talle tõdesid ette vuristatakse, inimene üldiselt midagi eriti ei õpi. Õppimine eeldab huvi ja motivatsiooni, kaasahaaravaid meetodeid, suhtlemis- ja esinemistehnikaid ja veel mitmeid koolitajaoskusi. Seejuures pole ka oluline, kuidas professionaalne koolitaja on oma oskused omandanud, kas õppimise või praktika teel (ideaalis mõlemat korraga), vaid oluline, et ta oskab neid rakendades teha õppimise huvitavaks ja sisukaks korraga, mitte ainult viimast.
Ringiga tagasi Eric di Michele juurde jõudes olen väga tänulik, et sain õppida kelleltki, kes enne- ja eelkõige on suurepärane õpetaja. Mu lootus on, et järjest enam õpisüsteeme ettevõtete sees ja mujal disainitakse mitte üksnes sisu, vaid ka heade õpetamisoskuste peale.